««« 11/15 »»»

Teravmäed / Teistmoodi paradiis

Vahel tekib tunne, et mind on kuidagipidi õnnistatud. Armastuse rindel olen tipus, töö on selline, millest väikesed poisid unistavad, kui nad Jules Vernet või Gerald Durrelli loevad ja ülikoolis on endiselt tore, kuigi jookseb juba ilmselgelt lisaaeg.

Teravmäed
Paar kuud tagasi, töötades sukeldumisinstruktorina Punase mere ääres, ei arvanud ma sellest kohast väga midagi, kui välja arvata teadmine, kus sellenimeline arhipelaag asub. Täpselt kuni ajani, mil asus mängu armastatud ja vihatud sõber Juhus. Temast võib vast kunagi tulevikus pajatada. Igatahes lõppes kogu asi selliselt, et mainitet kohta viis mind esmakordselt tööülesanne.
Mingi hetkeni ei tahtnud ma midagi kuulda geenidest ja nende kaudu edasi antavast pärilikust infost. Praegu, kui ma jälgin oma ema ja isa, siis on ilmselgelt näha mingeid kattuvaid jooni iseloomudes ja käitumises. Enamjaolt meeldib mulle pedantsus, kord ja ettevalmistused. Olles pikka aega paigal püsinud ja teades, et varsti on minek, hakkavad sõrmed justkui iseenesest tegevust otsima; midagi on vaja varustuse juures näppida ja sättida, viimane infokilluke on vaja veel netist või raamatutest otsida, lahustuvat kohvi peaks juba enne minekut jooma, et tunne sisse tuleks. Rääkisime Andresega sellest kunagi päris pikalt ja jõudsime ühisele arusaamale, et ettevalmistus ja sättimine on väga suur osa reisist. Ma ei pea praegu silmas reisi õnnestumist, aga just naudingut ja rahuldust, mis sellisest tegevusest saab - töötaksid nagu mingi ülla, prohvetliku eesmärgi nimel.

Alati on paslik midagi lugeda. Vahest kohalikke kirjanikke, vahest kaasavõetud ja juba teada-tuntud sõpru. Egiptuses suutsin kohalikust raamatupoest pärast pikka pinnimist näiteks mõned Naguib Mahfouzi inglisekeelsed tõlked välja kaevata. Lagi oleks loomulikult kohalikus keeles lugeda, aga noh, see selleks. Üks raamat on mind väga mitmetel reisidel saatnud, see on Lennart Meri “Virmaliste Väraval”. Kodus olles vedeleb ta meie voodi kõrval. Sirvin, veel vähem loen ma teda väga harva. No lihtsalt ei tule sellist urelust peale, mis sunniks teda lugema. Hoopis teine asi on Minekuga. Lennuk tõuseb õhku. Kui õnnestub, siis vaatad aknast välja, räägid naabriga juttu, tukastad, vahid niisama riingi. Lõpuks loed ikka raamatut. Viis, kuidas reaalne reis on põimitud ajalooga ja kuidas kogu krempel on lugejani toodud on hämmastav, kui mitte isegi öelda hirmuäratav. Kõik rohukõrred, tundrajärved, iga heli ja lõhn oleks nagu siin ja praegu, nii ehedalt on hetkeemotsioon edasi antud. Ometi on see kõik tõenäoliselt tükk aega pärast reisi kirja pandud. Mis omakorda näitab mõnusat oskust pöörata tähelepanu detailidele, neid meelde jätta ja hiljem värvikalt üles täheldada.

Teravmäed (Svalbard, Spitsbergen inglise keelses kirjanduses. Tegelikult on Spitzbergen arhipelaagi kõige suurem saar) koosnevad grupist saartest 76. ja 81. laiuskraadi vahel, mis on ümbritsetud Arktilise ookeani, Barentsi mere, Grööni mere, ja Norra merega. Tegemist on Euroopa ja kogu maailma kõige põhjapoolsema püsivalt asustatud kohaga (Ny Alesund). Elanikke on siin kusagil 3000 kanti. Jääkarude, põtrade, hüljeste ja polaarrebaste populatsioon on seevastu tunduvalt suurem.
Esimesed kahejalgsed, kes siia sattusid olid tõenäoliselt viikingid umbes 12. sajandi paiku, annuaalides on esimeseks dateeritud maabumiseks märgitud 1569 ja hollandlase Willem Barentsi ekspeditsioon. Arusaadavalt kasutati saarestiku vaalapüügikeskusena kuni Grööni vaala peaaegu väljasuremiseni piirkonnast umbes 18. sajandi lõpus. 20. sajandil alustasid ameeriklased, venelased, inglased, rootslased ja norrakad söe kaevandamisega ja 9. veebruaril 1920 sõlmitud pakti alusel said Tervamäed au olla üks osa Norra kuningriigist. Pakt demilitariseeris piirkonna (umbes nagu 38. paralleel kahe Korea vahel), jättes samas õiguse majandustegevuseks. Samas ei tähenda kõik siinsed ettevõtmised tahmaseid nägusid ja villi hõõrutud peopesasid:

“By the year 2007 the Norwegian government is planning on building a "doomsday" seed bank in which as many species' seeds as possible will be stored. The Norwegian government will be building this bank by hollowing out a 120-meter tunnel on Spitsbergen cut into rock with a natural temperature of - 6 degrees Centigrade, re frigerating it to - 18 degrees Centigrade, and then storing seeds donated by the 1,400 crop repositories maintained by countries around the world. The proposed bank will have top security blast-proof doors and would have two airlocks. The number of seeds stored will depend on the number of countries participating in the project, with the first seeds ariving in 2008. The initiative of this project is to prevent needed plants (wild, agricultural, etc.) from going extinct due to a global catastrophe such as global warming (the tunnel is 130 meters above sea-level) or nuclear war.” (wiki)

Vot vot, kui seal kaevanduses nurka sülitada, siis võib vägagi tõenäoliseks osutuda, et 3000 aasta pärast kaevatakse “doomsday” pangast välja ka sinu tatt ja värskendatakse su suurepäraseid geene.

Reisiseltskonda kuulusid peale minu ja teise MadExpressi giidi Mihkli veel Harles, Aivar, Mikk ja Sven. Esmakohtumisel pundiga nädala jagu enne ärasõitu tundus kõik vägagi okeika, keegi siidilinasid ei nõudnud ja lakitud peokingad näisid ka koju jäävat. Ühesõnaga ideaalne punt. Viimased varustusekontrollid nimekirja järgi ja kohtume lennujaamas.

Teistmoodi paradiis
Enamjaolt on maapealseid paradiise kirjeldatud sõnadega palmid, liiv, laguun, päike, 30 kraadi sooja, bikiinid ja nii edadsi.

Kesköö paiku startisime Oslost lõpuks Longyearbyeni poole. Kaks lendu ja näolt sarnased lennujaamad olid kere sedavõrd rammestanud, et lennukis tuli kohe tukk peale. Lend ise kestab kaks ja natukene peale tunde ning lennatakse põhja suunas, mis tähendab, et ajavöötmeid ei ületata. Seda meeldivama üllatusena hakkas umbes kella 2 ajal lennuki aknast päike sisse särama. Teadagi, siinkandis algas nädalapäevad tagasi polaarpäev. Järgneva seitsme päeva jooksu osutus see nii mõnigi kord distsiplineerivaks teguriks.

Kujuta ette olukorda, et lähed paar tundi enne keskööd välja sööma, paned päikeseprillid ninale ja tellid pärast sööki mõned õlled. Kella ju ei vaata - väljas valge, tähendab ei ole veel palju. Labidas tabab siis, kui avastad, et tiksub juba neljas hommikutund ja varsti on õige aeg mitte magama minna, aga hoopis ärgata.

Lisaks paistsid lennuki aknas mäed. Lõputud väljad teravatipulisi, lumemütsidega kaetud mägesid, mis on koondunud ümber lugematute fjordide, milledest enamus kuni mereni kinni jäätunud. Jõudsin veel endamisi mõelda, et seal kusagil seikleb ringi see mitmetuhandeline jääkarude populatsioon, kui ühe fjordi vahelt hakkasid paistma Longyearbyeni katused.

Korjasime lennujaamas oma telgid ja muud pambud kokku, panime talvemütsid pähe ja sõitsime oma barakki. Vana kaevanduse töötajate elamud olid kohandatud lihtsateks üliõpilaste ühiselamuteks, säilitatud olid ainult nimed ja numbrid. Barakk number 9, kamber 107. Köök, parim koht sotsialiseerumiseks viie või kuue toa peale ja peldik koridoris kahe peale.

Järgnevate päevade jooksul vennastusime mitmete huvitavate hingedega - pool maailma läbirännanud geoloogia doktorant Lätist, noored bioloogid Taanist, Norrast, Hollandist ja Soomest.
Vist ei ole väga suur uudis, kui öelda, et tõenäoliselt kohtab igal pool mõnda eestlast. Timo ( http://www.taraexpeditions.org ), koos teiste ilmateadlasega, oli sunnitud veetma teadmata aja Longyearbyenis, kuna vene transpordilennuk, mis pidi neid siit Tara Expeditioni jääs triivivale uurimislaevale viima, oli erinevatel ettekäänetel nädala jagu starti edasi lükanud. Nadi lugu kogu sunnitud puhkuse juures seisnes olematutes ööbimis-võimalustes. Majutasime teadlased oma barakki ja suundusime ise jäävälju ning kohalikke Vene asulaid uurima. Ilmselt teadus soiku ei jää, kuna tagasi jõudes olid võtmed ilusti laual ja teadlased ilmselt lennuki kinni püüdnud.


Barentsburg
Rentisime mootorkelgud, kuhja kanistreid kütuse jaoks, suure ja väga kurja ilmega tuki jääkarude peletamiseks ja teisel hommikul asusime retkele veel toimivasse Vene kaevandusasulasse Barentsburgi. Kuna enamuse grupist moodustasid pikkade torudega fotograafiahuvilised, siis ei olnud eesmärgiks seatud pea maas kihutamine, vaid rahulik põristamine ja pildistamine. Kohe algatuseks, justkui kontrolli mõttes pandi proovile mu mehhaanik-manööverdaja võimed, kui kahtlaselt suure nurgaga kallaku peal jäi esmalt saan koos kelguga lumme kinni ja lisaks otsustas kõige ebameeldivama koha peal ka mootoririhm hambutuks muutuda. Teadmiste ja oskuste kontroll edukalt läbitud, möödusid järgnevad päevad ilma ühegi tehnilise viperuseta.

Barentsburg tutvustas ennast juba kaugelt. Vanad masinad ja ehitusmaterjal vedelemas seal, kus viimasel kasutajal neid enam vaja ei läinud, kivisütt söövast soojajaamast väljuv paks must suits, mis valge lumega ilmselgelt konflikti satub ja Lenini ausammas keset küla. Näljastena suundusime esmajoones kohalikku hotelli sööma. Tea, kas vene keel või ilus näolapp, aga kolmekäigulise lõuna -supp-salaatik-mjaso-kafe-pitšeenje hind kukkus 120 NOKi pealt 90 peale. Toidul väga kulinaarset väärtust ei olnud, pigem nostalgiahõng, samuti restoranil. Üldiselt on siin hinnad nagu igal pool Norras - labidaga pähe ja noaga selga. Natukene süüa, paar õlut ja märkamatult arvutad päevi järgmise palgapäevani. Ainukene vahe Norraga on käibemaksu puudumine, aga see on igav majandusjutt ja seda ma praegu ei puudutaks.

Barentsburgist leidsime veel ilusa pisikese kiriku, mis ehitati kusagil 10 aastat tagasi, mil vähem, kui aastase vahega kukkus alla teel olnud lennuk ja toimus kaevandusõnnetus, viies kaasa endaga palju inimesi. Kuna plaan oli õhtuks tagasi jõuda, siis neljast siin veedetud tunnist piisas, et pisikese ringiga tagasi sõitma hakata.

Pyramiden
Startisime hommikul varakult kirdesse. Kaardi järgi ootasid ees rodu mägesid, pikki fjorde ja kohalike teadmameeste juttude järgi ka tiba lahtist vett mõnes kohas. Esimesed 40 km möödusid nagu autobahnil; sirge tee ja lapats põhjas. Mingi hetk keeras rada pisikese künka otsa, kust hakkas paistma purjekas. Kahemastiline oli talveks jäässe ankurdatud, pakuti majutust, süüa ja kasvatati kelgukoeri. Suvel seilatakse siis ringi arktilistes vetes.

Kogu fjord pakkus kõvasti uudistamist. Loiud hülged oma jääaukude kõrval päikest võtmas, helesinine massiivne liustik ja lagipähe paistev päike. Kuna päeva eesmärk oli jõuda 90ndate lõpus üleöö hüljatud linna Pyramidenisse, siis otsustasime edasi sõita ja teha lõuna mõnes hüljatud välikohvikus. Mõned tunnid sõitu ja ühe järgneva künka ületusel hakkasid kaugusest paisma täpid, mis kahtlaselt maju meenutasid.
Just kaugusest. Vahemaade hindamisega on tingimustes, kus pole ühtegi tuttavat visuaalset pidepunkti kuidagi nadisti. Silma järgi hindad kauguseks mõned kilomeetrid, tegelikkuses sõidad ja sõidad, aga asulani jõuad poole tunni pärast. Kogu kolme päeva teekond sai ilusti ka GPSi talletatud ja Google Earthi kaardi peale koos waypointidega pandud.

Hiline lõuna leidis aset maalilise vaatega sadamakail, mida seal vedeleva atribuutika järgi oli tõenäoliselt kasutatud söe laadimiseks. Kõhud täis ja meel hea, linnaekskursioon võis alata. Trööstitusse kummituslinna oli omal ajal ehitatud kõik selleks, et inimesi perekonniti nendele aladele komandeerida. Baar, söökla, haigla, kino, postkontor, liuväljak, Lenini ausammas, remonditöökojad, elumajad, kõik vajalik söe kaevamiseks, kool, lasteaed, hotell, Gagarini nimeline spordikompleks, jalgpalliväljak ja rööbaspuud, vaatamata pea aastaringselt valitsevale krõbedale pakasele. Nii neid karusid ilmselt kasvatati. Kogu kaevandamist vene poolelt majandab Trust Arktikugol, millest annavad aimu erinevad kaevurite ja jääkarudega joonistused nii siin Pyramidenis, kui ka Barentsburigis. Peast käis veel läbi mõte, kui Mad Max või Waterworld oleks 10 aastat hiljem vändatud, siis peituks siin, mägede vahel ideaalne võtteplats.

Seoses norrakate ja venelastega meenusid kaks pilti erinevate baaride seintel. Üks Barentsbrugi hotelli stalovajas ja teine Longyeari baaris Kroa. Mõlematele teemaks kütid ja jääkaru. Norrakate asula pildi peal lamas karu maas, kuuliauk torsos ja kütt taamal künka taga luuramas. Barentsburigi muraali peal ei raisanud kaks kütti karu peale laskemoona, vaid olid parajasti ametis karu tümitamisel kirvestega. Uitmõttena tekkisid kohe erinevad idiootlikud seosed kainest mõistusest ja iseloomust, aga las nad jäädagi praegu uitmõteteks.

Kaalusime tükk aega, kas jääda siia ööseks. Ilmselgelt turvalisem oleks magada linna peaväljakul Lenini valvsa pilgu all, kui jääkaru kaissu oodata. Lõpuks otsustasime siiski, viitega meid ümbritsevatele kargetele lumeväljadele, et püstitame laagri mõne tuulevaikse mäe külje alla. Makaronid rohke ketšupiga maitsesid nagu väga noobel hanemaks ja lahja teelürbe voolas ojadena nagu kihisev šampus. Öine temperatuur, kui nii võib öelda, vajus kusagile 20 miinuskraadi juurde, aga soe talvevarustus ei takistanud unenägusid, ainult mingi kahtlane lumevaal kõhu all muutis külje keeramise keerulisemaks. Jääkarude kartuses organiseerisime kindluse mõttes ka relvastatud laagrivalve, mis tähendas pooleteisttunniste vahetustega patrullimist. Ilmselt puudub karudel vähimgi huvi mootorite vastu ja nii jätsid nad meie laagri külastamata. Päike muudkui keerles taevalaotuses, jõudes mõne tunniga jälle terava mäe nuka tagant välja ning kusagil kella kuue paiku hommikul, kui kehastusin tunnimeheks, valitses laagris juba keskpäev. Egas midagi, teepott tulele, pudru hakkama ja päikeseprill ninale. Külm ei olnud veel jõudnud järgi anda. Jätsin kruusi põhja umbes pisikese sõrme jagu teed ja kümne minuti pärast oli sellest saanud midagi Premia mahlajäätisele või jääpulgale sarnanevat.

Asjad pakitud, tankisime kelgud kaasas olnud kütusega ja asusime tagasiteele. Loomult laisad, võtsime kelkudega ette veel ühe kõrgena näiva mäe. GPS näitas peaaegu kilomeetri jagu tõusu jalamilt tipuni. Püüdsime kinni mõne üksiku haruldase mobiililaine, talletasime oma tõusu annuaalidesse ja võtsime suuna tagasi Longyeari poole.

Jäässe külmunud laeva juures ootas meid üks üsnagi kuri tõus. Eelmisel päeval sealt laskudes tundus see igal juhul väga järsk, kuna üle kelgu nina paistis ainult fjordi põhi, mäe külge ennast mitte kusagil. Samuti ei rõõmustanud mind saani taga lohisev kandamikelk, mis igal sammul mu liikumist takistada üritas. Võtsin võimalikult kaugelt hoogu, saan muudkui ronis ja ronis, kuni väsis mõned meetrid enne lõppu. Õnneks oli rada piisavalt lai ja võimaldas mõne loomingulise manöövri, mis kogu varustuse ühes tükis künka otsa aitasid. Ees ootas taas 40 km autobahni, mille monotoonsus paistis silma aina suurenevates kiirustes ja silme ees terendavast kõrtsist, mis lahkelt süüa ja keelekastet pakuks.

Side ja orienteerumisvahenditena kasutasime kaarti-kompassi, GPSi ja kindluse mõttes oli kaasas ka Iridium süsteemis töötav satelliittelefon. Viimase kasutamiseks me siiski mõjuvat põhjust ei leidnud. Kuna nädala jagu ei olnud lund sadanud, siis võis siin-seal näha värskeid kelgujälgi ja eksimisvõimalus oli seega peaaegu nullilähedane.

Longyearbyen
Pika ja kohmaka nimega linna nimetavad kohalikud ise lühendatult Longyeariks. Tegemist on 1700 elanikuga kohalikus mõistes metropoliga, kust leiab kõik elus vajaliku. Baarid, kohvikud, poed, kino, ülikool, Norra Polaarinstituut, sukeldumiskeskus, bensiinijaam ja loomulikult muuseum. Suhteliselt väikesele pinnale, ülikooli ja instituudi külje alla pressitud hoonesse oli ära mahutatud nii suur hulk informatsiooni, et pärast neljatunnist uudistamist ei jõudnud teist enam kuidagi endasse ahmida. Soovitan soojalt seda kohta esimeste hulgas külastada, piisav ülevaade ajaloost kuni virmaliste tekkemehhanismideni saab olema kindlustatud.

Viimased paar päeva kulutasimegi päevasele jalgsimatkale naabruses asuva mäe otsa ja linnas ringi kolamisele. Vaadates asukohta kaardil ja kohapeal ringi tundub kogu see koht justkui retkena peegli taha. Peas muudkui vasardavad erinevad küsimused alates sellest, kuidas inimesed polaarööga toime tulevad, lõpetades sellega, milline elu siin tööst vabal ajal toimub. Samas peletavad rõõmsameelsed inimesed ja isegi linnas valitsevad ääretu rahu ja vaikus need mõtted eemale, ning koha hõivab mingi õnnis rahulolu. Jood õlle lõpuni, kissitad silmi, kougid taskust päikeseprillid välja ja sead sammud baraki poole. Öösel läheb lennuk ja meie jaoks on polaarpäev selleks korraks lõppenud.

Markko Junolainen
MadExpressi rajaleidja

Vaata ka:
Teravmäed / Harles Tombergi fotopäevik