««« 5/15 »»»

Maroko - Lääne-Sahara - Mauritaania - Senegal / Dakari ralli: surmasõit või unistuste väljakutse?

Dakari ralli on kindlasti üks sellistest asjadest, mida kõik teavad ja enda arvates "üsna täpselt" ette kujutavad, siinkirjutaja kaasa arvatud. Päris ehe rallikogemus osutus aga hoopiski võimsamaks elamuseks, kui olin osanud oodata.

Ralli ajaloost
Dakari ralli kujutab endast kahe nädala pikkust karmi kihutamist Aafrikas, mis sai alguse 1977. aastal, mil prantslane Thierry Sabine eksis oma mootorrattal Sahara kõrbesse. Pärast päevi kestnud ekslemist hakkas tema januses ajus küpsema plaan: juhul, kui tal õnnestub sellest jamast puhtalt välja tulla, organiseerib ta tõeliselt karmi kõrberalli. Igatahes mees päästeti.
26. detsembril 1978. aastal startisidki 170 esimest hulljulget Pariisist Dakari poole. Thierry Sabine oli enesele antud lubaduse teoks teinud. Ühe mehe unistusest on tänaseks päevaks saanud maailmas tunnustatuim ning inimvõimete ülimaks väljakutseks kujunenud ralli. Tsiteerides Sabine’i loodud Dakari ralli motot: “Väljakutse neile, kes stardivad, unistus neile, kes jäävad maha.”
Rallile alusepanija ise hukkus 1986. aastal Aafrikas liivatormist põhjustatud helikopteriavariis.


Eestlased jälle Dakari rallil, seekord pealtvaatajatena
4. jaanuaril 2007 alustas Tallinnast teed MadExpressi 12-liikmeline rallihuviliste seltskond. Tee viis läbi Londoni Marokosse, Marrakechi. Vahele otsustati jätta Euroopa, kui ralli igavam ja lihtsam osa. Pärast paaripäevast jõudeelu Marrakechis alustati teed ralli 3. kiiruskatse finišisse Er-Rachidiasse. Meie grupp koosnes neliveolisest veoautost MAN, Mitsubishi maasturist ja 6 mootorrattast. Ületasime Kõrg-Atlase mäestiku ja jõudsime õhtuks Er-Rachidia lähistele, kuhu jäime telklaagrisse. Päeval sai linnast ralli kohta viimast infot kogutud ja vaim valmis pandud järgmise päeva ülivarajaseks äratuseks, et sõita kaasa Er-Rachidia – Quarzazate'i kiiruskatse.


Ülesõidud ja kiiruskatsed
Ralli toimub põhimõttel, et laagrist antakse start kiiruskatse alguspunkti. Seda osa nimetatakse ülesõiduks. Seejärel toimub kiiruskatse start ja pärast kiiruskatset jälle ülesõit järgmisesse laagrisse. Teekonna pikkus on päeviti erinev. Näiteks Er-Rachidia - Quarzazate'i kiiruskatsel oli esimese ülesõidu pikkus 96 km ja kiiruskatse 406 km. Teine ülesõit oli 178 km, mis teeb kokku 679 km.
Ülesõidud toimuvad tavalistel teedel kõiki liikluseeskirju järgides. Kiiruskatsetel sõidetakse juba mööda katteta teid ja maastikul. Sama tähtis, kui oskus kiiresti sõita, on ka orienteerumine maastikul, kuna rada ei ole tähistatud ja ainsaks abiliseks on legend, kaart ja GPS (seadmesse ei ole rada märgitud). Eriti hullus situatsioonis on mootorratturid, sest nemad peavad üheaegselt nii sõitma kui navigeerima.


Väsimus – ohtlikum vaenlane
Kõrbes äraeksimine tähendab aga lisakilomeetreid ja hilisemat (kui üldse) jõudmist laagripaika, mis omakorda kindlustab lühema uneaja. Kui unevõlg on kogunenud juba mitme päeva pikkuseks, pannaksegi inimvõimed proovile. See ongi Dakari ralli kõige karmim külg. Ühepäevane kiiruskatse on ilmselt paljudel meist võimalik küllaltki edukalt läbi sõita, kuid teha seda sama kaks nädalat järjest on juba midagi üliinimlikku. Just kestvuses peitubki Dakari ralli hirm ja arm. Väsides hakatakse tegema vigu. Kui autoga sõites võib viga põhjustada üpris raskete tagajärgedega üle katuse käimise, siis mootorrattaga on asi hullem.
Väsimus paneb lisaks füüsisele proovile ka meelekindluse. Kurnatuse ja teadvusetuse piiril sõites pole lihtne jääda kindlaks eesmärgile ralli lõpuni sõita. Võib-olla just seepärast teevadki Dakari rallil ilma üle 30-aastased mehed, kel lisaks füüsilisele tippvormile on ka vaim kõige hullemaks valmis. Seega ei sõltu rallil osalemine mitte rahakotist, nagu noored Dakari fännid ekslikult sageli arvavad, vaid ennekõike võistlejast endast.


Esimene kiiruskatse – ühele võistlejale viimane
Enamasti on Dakari ralli laagripaigad lennujaamade juures, kuna see on logistiliselt parim asukoht.
Nii ootasimegi päiksetõusu ajal kell 4.30 Er-Rachidia lennujaama lähistel esimest mootorratturit, kellele sappa võtta ning hoidsime end võistlejast delikaatselt ca 200-300 meetri kaugusele.
Kiiruskatse stardipaika jõudsime samuti varavalges. Stardikoht oli keset kõrbe, mida ümbritsesid kaugemal mäed ja stardipaiga vahetus läheduses väiksemad künkad. Pea kohal tiirlesid vahetpidamata helikopterid. Mootorid mürisesid. Õhus oli tunda põlenud ja põlemata bensiini lõhna. Kogu see möll ja need lõhnad on midagi täiesti kirjeldamatut. Olime alguses nagu väikesed lapsed, kes ei tea, kust oma kinki avada, kus on see parim koht, kust vaadata ja mida täpselt vaadata.
Kell 7.30 anti esimene start mootorratastele. Kuna rajale minnakse eelmise päeva tugevusjärjestuses, siis keerasid esimesed startijad gaasi põhjani lahti juba esimestest meetritest alates. Päris karm oli vaadata mehi mootorrataste seljas starti ootamas. Mõni lihtsalt vaatab tundetult enda ees olijat, mõni ronib ratta seljast maha ja siis sama targalt selga tagasi ja nii mitu korda järjest. Paljudel meestel värisevad käed närvipingest, mõni üritab seda varjata, mõni mitte.
Hiljem saime teada, et sellel kiiruskatsel hukkus 29-aastane Lõuna-Aafrika mootorrattur Elmer Symons. Veider mõelda. Ilmselt sai ka tema stardile kaasa elatud. Surm ise on Dakari rallil peaaegu alati kohal. Tundub, et eriti meeldivad talle motomehed.


Sainz'i ja venelaste raketid

MadExpressi reisiseltskonna mootorratturid sõitsid mõned kilomeetrid stardikohast edasi ja üks meist proovis mõnda aega võistlejal kannul püsida. Poole kilomeetriga oli aga selge, et pole mõtet isegi mitte üritada. Lihtsalt sõidetakse eest ära, keera gaasi, kuidas tahad!
Pärast mootorrattaid startisid autod. Otsa tegi lahti Carlos Sainz VW Touaregiga. Auto meenutas pigem mingisugust õhusõidukit kui autot. Sainz'i turbodiisel töötas juba tühikäigul sellise vilega, andes mõista, et kui ta vaid natuke gaasi annab, siis auto mitte ei stardi mööda maad, vaid lihtsalt lendab minema. Autodest oli veidram Hummer, ehk õigupoolest see, mis autost järele oli jäänud. Masin tundus põnev, kuid me kõik olime selles suhtes üksmeelel, et sellise „pilliga“ lõpuni ei jõua. Mingil veidral kombel aga jõudis. Ja hästi jõudis. Koguni kaheksandana.
Täiesti segaseks läksid asjad siis, kui pärast autosid startisid veoautod. Kummaline oli vaadata masinaid, mida oled tavaliselt harjunud tänavatel nägema pigem venimas kui sõitmas, startimas nii, et kive lendab ja tegemas mitme meetriseid õhulende. Meie suureks rõõmuks startisid ka venelaste KAMAZ`id. „Kamsad“ on Dakaril alati ilma teinud. Seekord libises võit neil napilt käest. Kõigile jäi arusaamatuks, kuidas venelased on „Kamsast“ sellise raketi teinud. KAMAZ`il on Dakari rallil esimeste eestlastena võistelnud ka Joel Tammeka, Juhan Anupõld ja Enno Piirsalu 1991. aastal, kus nad läbisid edukalt 12 000 kilomeetrit, kuid olid finiši eel sunnitud mööda laskma meeskonnakaaslase venelase Vladimir Goltsovi auto ja pidid leppima kolmanda kohaga.


Remondiorgia hooldusalal
Pärast paaripäevast seiklust erinevates stardipaikades ja finišites peatusime Marokos kohas nimega Tan-Tan. Jällegi oli hooldusala lennujaama territooriumil. Meie saabudes oli kell umbes üheksa õhtul. Hilisest ajast hoolimata (Aafrikas on sel ajal juba kottpime), saabus sinna vahet pidamata ja läbisegi mootorrattaid, autosid ja veoautosid. Nii kaugele, kui pilk ulatus, oli ala umbselt hooldusmeeskondi täis. Enamikes tiimides käis töö täie hooga, osades veel oodati oma „hoolealust“. Hooldust vajasid ju ca 245 mootorratast, 185 autot ja 85 veoautot. Enam-vähem igal sõiduvahendil oli kaasas oma hooldetiim, mis mitmekordistas hooldusalas viibivate sõidukite arvu veelgi. Kui sellele tagantjärele mõelda, oli tegu tõelise “remondiorgiaga”.


Läbi Mauritaania ja Senegali Dakari

Pärast mitmeid vahejuhtumeid ja seiklusi Mauritaanias ning Senegalis, mille jutustamine nõuaks eraldi lugu, kohtusime ralliga taas Dakaris ning nägime ära ralli viimase kiiruskatse. Traditsiooniliselt algas ca 20 kilomeetrine kiiruskatse ookeani kaldalt. Arvasime, et lõpusirgel enam keegi kiirustama ega riske võtma ei hakka, sest vaevalt õnnestub viimasel 16 kilomeetril oma positsiooni oluliselt parandada, kuid ikkagi sõitsid enamus rallimehi ka selle lõigu ilma erilise hinnaalanduseta. Pärast kiiruskatset oli huvitav vaadata sõitjate nägusid. Kuigi Dakari linnas päädiva ralli lõpuni oli jäänud veel 40 km ülesõit, võis viimase kiiruskatse läbiteinuid lugeda juba finišeerinuteks.
Nende seas oli juubeldavaid veoautomehi, oli rõõmupisaraid meeste silmis, oli ka lihtsalt täiesti emotsioonivabu nägusid – ilmselt polnud veel kohale jõudnud, et ralli on selleks aastaks põhimõtteliselt läbi. Hetk oli vägagi ülev. Ainult kohalikud soolakuivatajad (Lac Rose on soolajärv, mille juures viimane kiiruskatse ja seega ka ralli lõppes) vaatasid kogu seda saginat tülpinud ja arusaamatute nägudega. Nende meeste jaoks on Dakari ralli näol tegu lihtsalt valge mehe ühe järjekordse veidrusega.


Rene Rässa
MadExpressi rajaleidja