««« 3/15 »»»

Tšernobõl / Pildistades pimedust

Iga asja jaoks on kunagi esimene kord. Selline kõnekäänd meenus. Esimesed korrad peaks meid justkui inimestema kasvatama, panema uues olukorras iseend uuest küljest hindama. Seega, esimene kogemus on hea, arendav, avav.

Mina sattusin kokku mitme esimesega korraga. Kõigepealt oli minu ees esimest korda võimalus külastada Lenini nimelist Thsernobõli Aatomielektrijaama, kus 1986. aastal toimus suurem kokkusulamine ja selle tagajärjel Ukraina, Valgevene ja vähemal määral ka teiste naaberriikide alade massiline radioaktiivne saastamine. Legend räägib, et põhjuseks oli olnud lähenev 1. mai, kus tuumaelektrijaama töötajad tahtsid ülemuste ees hiilata eeskujulike töötulemustega ning lasid suure pingutamise käigus läbi seni lõpuni testimata varuelektrisüsteemid, mis siis kokkuvõttes katastroofi vallandaski.

Rääkides oma reisiplaanist teistele, kohtasin igasuguseid reaktsioone. Ette rutates olgu öeldud, et pärast tsoonist tulemist tõmbas nii mõnigi selja küüru, kui ma huumoriga proovisin inimestel juukseid katsuda.

Teiseks esimeseks oli fakt, et esimest korda elus ootas mind püsivam suhe fotkaameraga, kui senised Tallinna vanalinnas tehtud klõpsud turistidest, kes mul ennast mõne tornikese taustal pildistada on palunud. Huvi fotograafia vastu on latentsel kujul alati olemas olnud, Kui ma varem kirtsutasin reisil rohke pildistamise suhtes alati nina, sest olin mingil veendumusel, et “sa ise ju ei vaata siis mitte midagi” ja kõik sinu ümber on potentsiaalne photo opportunity, siis tegelikult sain alles hiljem aru, kui heitlik asi on inimese mälu. Kaugemasse minevikku jäänud reiside pilte paari aasta möödudes uuesti vaadates, tulid mitmed situatsioonid täieliku üllatusena taas meelde. Ei saa ennast usaldada. Las olla selle ebakindla mälu pikendus siis kunstlik ja digitaalne.

Tshernobõl mõjus mulle nagu plahvatus Antonioni “Zabriskie Pointi” lõpus – majesteetlik, esteetiline, ilus ja pöördumatu häving. Reaktorist vaid paari kilomeetri kaugusel asuv Pripjati linn laguneb oma täies hiilguses. Kunagise Nõukogude Liidu eliitlinna ujulad, haiglad, kultuurikeskused ja koolid murenevad tükk-tükilt looduse pealetungi ees. Puud õitsevad ja putukate sumin on kõrvulukustav. Oma vaikivas rahus näib linnas toimuv muutus rafineeritud kättemaksuna: inimene koostöös kaasaegse tehnikaga suutis kohalikku ökosüsteemi lüüa sellise mõra, mida ei suuda miski stabiliseerida veel tuhandeid aastaid (väidetavalt on tseesiumi pooldumisaeg 48 000 aastat). See, mida me täna näeme, on looduse revansh. Vaikne jõujoonte tagasi painutamine. Täislehtes puude vahelt pole enam võimalik seletada Pripjati kunagist tänavatemustrit, siin ja seal kõrguvad puusalude tagant tühjade silmaaukudega süüdistavalt seisvad kõrghooned, voodri vahel ootamas salakavalad isotoobid.

Mis mind kõige rohkem radiatsiooni puhul hämmastas on see, et see ei allu üldse senistele mõttekonstruktsioonidele. Radiatsioon ei levi õhus nagu kuumus, mis tähendab, et radioaktiivne objekt mõjub sulle siis, kui oled tema radiatsiooniväljas. Juba meeter eemal rahuneb dosimeeter ja lõpetab oma piiksumise – oht on möödas.
Kui looduslikuks radiatsioonifooniks on 0,12 mikroröntgenit, siis Pripjatis on keskmiseks numbriks sada. Vahel kakskümmend, vahel üle saja. See ei ole siiski piisav kiiritusekogus, et tervisele halvasti mõjuda. Röntgenipildist saadev kiirituse hulk pidi olema tunni peale jaotatuna umbes sama. Samas tudeerisime kohapeal üht ekskavaatorikoppa, mida plahvatusejärgsetel lossimistöödel kasutatud oli. Kohaliku tsoonihundi Jura käes näitas loenduri elektrooniline tabloo kopa juures numbrit 3500. Sealsamas kõrval: 22. Ma hakkan radiatsiooni vastu tundma imetlust ja aukartust. Siin ta hiilibki, kõikjal meie ümber, puudes ja põõsastes. Lõhnatu, värvitu ja nähtamatu. Kui poleks piiksuvat plastmasskarpi mu käes, ei oskaks miski selles ilusas suvepäevas vihjata sellele, et surm on siinsamas.

Mis puutub pildistamisse, siis on Pripjatis ainsaks probleemiks see, mida valida. Terve linn on otsekui tardunud fotoklõpsu ootusesse, sirutades välja oma koorduvaid seinamaalinguid, vanu tosse, süüdistava pilguga nukke ja päevapealt katkenud elu. Mulle seletatakse ära, kuidas pildistada üht päikeselaigus mõnulevat ämblikku. “Super makro” ütleb fotograafist sõber ja näitab aparaadil kätte vajaliku nupu. Klõps. Suurepärane. “Super makroga” tundub kõik hästi olevat.

Tsoonis kaasaegse tehnoloogilise instrumendiga ringi käia oli muidugi omajagu irooniline. Ja pisut mõtlemapanev. Meenub lugu Paabeli tornist (ja ka Ikarose müüt), sest tegelikult on ju ka Tshernobõl järjekordne näide sellestsamast müüdist, mille erinevaid versioone leiame palju: inimene hakkab end pidama jumalaks, lendab päikesele liiga lähedale ja saab oma liigse agaruse eest ka karistada. Tshernobõli plahvatuses olid süüdi justnimelt need, kes arvasid, et inimene on tehnika abil looduse, füüsika ja keemia juba alistanud.

Teadmiseks paranoikudele: plahvatanud neljanda reaktori uus “sarkofaag”, ehk betoonkate peab valmis olema aastaks 2008. Seoses erinevate poliitiliste mahhinatsioonide ja riigihankega kaasnenud segadustega ei ole tänaseks ehitustöödega isegi alustatud. Kõik räägivad, et “peaks midagi tegema”. Selles osas on kõik üht meelt.


Tristan Priimägi

Vaata ka:
Tšernobõl / Video: Life After People