««« 15/15

Kambodža / Kaunis metsikuid mälupildikesi

Mekongi mööda Laosest Kambodžasse
Palav, ah kui palav. Mekongi kaldal suure päikesevarju alla kogunenud laodele pakuvad neli leemendavat valget hiiglast +45 °C kõrvetava päikese käes lõbusat vaatepilti. Üritame keskealise papiga kaupa teha ja paadiga Kambodžasse pääseda. Papi 40 $ hinda alla ei lase. Naerab hõredasse habemesse. Tal kiiret pole. Vaadaku me muidugi ringi. Soovitab päikest nautida. Lähme vilusse toibuma. Peagi selgub, et kõik rannal elavad paadimehed on papi käsilased. Anname alla. Papi kougib klaarimiseks võidunud aluspükste seest välja rahapataka ning hetke pärast oleme Kambodža piiripunktis. Selgub et Laose piirikad on vale kuupäevaga templi löönud. Kõige suurem sõidab passidega tagasi. Kõlgutame äraootavalt toolil jalgu, kas näeme teda veel? Taamal kostab hajusat laskmist. Kambodža piirivalvur noogutab julgustavalt.
Paadimees tõmbab paadile paigaldatud automootori käima. Jõuan vaevu põrgulärmi eest kaitseks tropid kõrva toppida, kui juba kihutame mööda õnnist Mekongi umbes 70 km tunnikiirusega põigeldes osavalt teravate kaljude vahel. Surun küüned paati ja kujutan ette, et olen Kambodža lõbustuspargis.


Maailma lõpus on Stung Treng
Unises väikelinnas tervitab meid punasel mopeedil organisaator. Ta räägib head inglise keelt ja teab, kus on külma õlut. See on piisav põhjus, et lasta end organiseerida. Et Kambodžas on ikka veel aastavahetus, siis kokk on kodus ning omanik Mr Kimly küpsetab ise pankooke. Mr Kimly juurde on organiseeritud veel turiste. Maadeavastaja nägu inglane, mõned hipineiud. Varsti saabuvad ameeriklased ja hiinlane. Oleme sõbrad. Meil on ühine eesmärk – edasi minna. Selgub, et lennukid enam ei lenda, sest pole, keda lennutada. Taksojuhid tähistavad jälle teist nädalat aastavahetust, keegi ei viitsi sõita. Takso leitakse. Meeltesegaduses nõuan +45 °C käes lubatud konditsioneeri. Inglane pole rahul, et nende seltskond on neli tundi tulutult oodanud, kasutab ära segadust ning ronib taksosse. See oli linna viimane takso. Jääme ööseks.
Istume kellegi restoran-elutoas. Ilus on olla. Saabub organisaator. Kostitame teda. Taevas tumeneb. Tuul tõuseb. Algab korralik torm. Tänavad ujuvad. Mingil hetkel kaob kogu linnast elekter. Tuul keerutab tolmu ja soppa. Võtame inglaste terviseks, kes peaksid poolel teel olema. Sööme kottpimedas, midagi krigiseb hamba all. Mehed taipavad profülaktikaks kobralaibaviina proovida, mis neid tagajärgedest päästab. Organisaator on pärast esimest õlut ülevoolavas meeleolus. Tundub õige aeg küünlavalgel jutt Pol Potile suunata ja kohalike arvamust kuulda. Organisaatori suu läheb lukku. Genotsiid pole siin kellegi perest mööda läinud. Rohkem seda teemat ei puuduta.


Taksoga üle miiniväljade
Magame õige hetke maha ning edasi keelduvad taksojuhid arusaamatul põjusel 9-tunnist teekonda pealinna Phnom Penhi ette võtma. Aeg tiksub meie kahjuks, kuid idaeuroopa taust tuleb appi. Maksame organisaatorile ameeriklastest rohkem ja ta viib meid salateid pidi viimaste taksoni. Lohutame end mõttega, et ameeriklastel on rohkem aega, mis on ka tõsi. Need on hetked, mil mõistad dollari vägevust.
Taksojuhi naine on kohvri valmis pakkinud. Meeldiv ühendatakse kasulikuga ja viiakse pere sugulastele külla. Võta või jäta, nuriseda pole mõtet. Istume seitsmekesi vanasse Toyota Camrysse, mis on loomulik, sest mingil põhjusel on 90 % siin riigis sõitvatest autodest parempoolse rooliga Toyota Camryd, kuigi liiklus on nagu meil.
Istun esipingil, taksojuhi naine sätib end käigukangi ja minu peale ning võtab tite sülle. Valmistun väikseks okse-pissi-kakaks. Me ei kurda. Pääseme Stung Trengi lõksust. Peagi selgub, miks taksojuhid sõita ei soovi. Auto kaob katuseni teeaukudesse. Oleme sõna otseses mõttes pommiaugus. Läbime esimesed 90 km 4,5 tunniga ning tõotame, et ei nurise enam kunagi Eesti teede üle.
Mõtlen omaette, et kui tahaks turisti röövida, siis oleks seda selle tee peal kõige
mõnusam korraldada. Minu süles istuva naise süles magav 1,5-aastane laps on omamoodi kindlustuspoliis. Vaevalt, et taksojuht oma pere transportimise ajal röövimist organiseerida aitaks. Õnneks pole ma Lonely Planeti reisijuhti piisavalt tähelepanelikult lugenud. Hiljem selgub, et tegu on kurikuulsa maanteega nr 7, mis oli alles paar aastat tagasi punakhmeeride kontrolli all.
Naine räägib vahetpidamata kohalikus keeles. Eesti keel aitab alati, saame teineteisest suurepäraselt aru. Laps on üllatavalt rahulik. Kui närvi läheb vilksatab naise lopskas rind ja titt magab jälle. Naine arvab, et minul on samuti kõht tühi ja pakub oma toidumoona. Närin magusat riisi, ning meenub soovitus, süüa alati seal, kus kohalikud.
Metalliotsijaga paarike teeveeres tuletab meelde, et Kambodžas on riisipõldude ja teeradade vahele külvatud umbes 4–6 miljonit maamiini. Sandistatud inimesi on umbes 40 000, hukkunutest rääkimata. Teadlikusest hoolimata on kuus ligi 50 ohvrit. Targemad õiendavad vajadusel oma asju keset teed. Eluisu peab häbitundest võitu saama. Karmid juhtnöörid soovitavad miiniväljale sattunud vigastatule mitte appi tõtata, vaid kohalik proff leida. Sünnib uus vanasõna: miiniväljale astuja päästmine on astuja enda asi. Õudne.
Jõuame korralikule maanteele. Edasine sõit on juba luksus. Laps libistab end vaikselt põrandale ja pissib mu jalge ette porimatile. Kõik on õnnelikud.
Pärast 9-tunnist sõitu pole me päris kindlad, et organiseerija taksojuhile maksis ning ootame kohalejõudmist väikse põnevusega. Selgub, et kõik on jälle korras. Hakkame vaikselt ära harjuma, et siin maal ei üritata tüssata.
Jõuame Phnom Penhi sõbralikku Okey külalistemajja. Tunnen, et olen surematu ning luban endale mitu mahlasheiki koos jääga. Siin pakimahlu ei tunta, kõik on ehe. Lahkete võõrustajate poolt pakutavast kanepist loobume. Ei ole erilist isu kohaliku vangimajaga tutvust teha.

Tappev menüü
Hüppame mopeedijuhtide selja taha ja sõidame kohalikku lasketiiru. Tillukeste mopeedide selga mahub sageli 5-liikmeline perekond, ent vapper juht ei pelga teinekord ka kahte sajakilost eesti meest oma selja taha mahutada.
Lasketiirus ootavad karmid khmeerid, kes karastusjookide kõrval militaarmenüüd serveerivad. Enamasti on tegu endiste sõjaväeaste äriga, kes endal rahuajal hinge sees püüavad hoida. Nii võib 20 $ eest tühjaks käristada Kalasnikovi või ameeriklaste M-16 automaadi salve, põmmutada 1-2,5 $ lask suure ja väiksekaliibrilisi kuulipildujaid, testida 10 $-ga salve jagu püstoleid ja revolvreid, või proovida 20 $ eest elu esimest ja vahest ka viimast granaati või hoogu minnes 200 $ga suisa granaadiheitjat.
Testime oma osavust arbuuside peal. Lasud kaiguvad kõledas koridoris. Pildistada ei tohi.
Külma pilguga khmeer uurib tasahilju ega me kanu lasta ei taha. Pidada väga tore olema, kui suled lendavad. Haige. Igasugune laskmisisu kaob. Loomakaitsjatel pole Aasias suurt midagi teha. Mopeedide tagapingil võib siin pidevalt näha viimasele teekonnale saadetud jalgupidi kokku seotud pea alaspidi rippuvaid elusaid kanu ning sigu. See on odavaim viis kuumas kliimas liha värskena hoida. Karm maa, karmid kombed... mees pakub jälle kana.

Surmaväljad ja kole koolimaja
On imeilus päev. Linnud siristavad. Kerge tuuleõhk sasib õitsvaid puid, aeg-ajalt pudeneb mõni lõhnav kroonleht. Choueung Ek’i näilist idülli häirib rohkem kui 2 miljoni kambodžalase värske surma vari. Paljude piinarikas lõpp ootas neis ühishaudades.
Aias kõrguvas memoriaalis kumab läbi klaasseina umbes 9000 pealuud. Sugulased-kaasmaalased on nende ette asetanud lõhnavaid õisi ja sigarette. Mida võiksid teise ilma saadetud veel rohkem vajada, kui seda, et neid pole unustatud.
Jalutan õuduste aias ning toksin tühja pilguga pinnasest paistvat valget sodi. Teel vedeleb üksikuid riideräbalaid, tuuleke keerutab pabereid. Jõuan mõelda: “Jube läbu!”, enne kui minu teadvusesse jõuavad giidi sõnad: „Teeme kõik, et lahkunute maised jäänused kokku koguda, aga me lihtsalt ei jõua. Iga suurem vihmahoog toob maapinast esile uued luukillud ja riideräbalad.“ Vaatan enda ees turritavaid luutükke. Õõva tekitavalt hakkab päikeselises aias kohale jõudma, kus ma tegelikult viibin.
Alles see oli, kui Pol Pot punakhmeeride abil Kambodžat agraarühiskonnaks kujundada soovis ja muuhulgas genotsiidi korraldas. Aastad 1975-1979 seostuvad siin mail suurimate õudustega, mida inimfantaasia korda võib saata. 3 aastat 8 kuud ja 21 päeva – Pol Poti režiimi on iga kambodžalase mällu söövitatud. See aga ei tähista vägivalla, tagajärgede ja inimestes peituva hirmu lõppu. Kui kooliealiste kambodžalastega tutvust teha ja uurida, kelleks nad täiskasvanuna saada tahavad, siis ei kuule meile ootuspäraseid vastuseid nagu: tuletõrjujaks, politseinikuks või õpetajaks. Üks laps tahab saada teenijaks, teine põllumeheks. Need on ametid, mis tagasid nende vanemate ellujäämise. Pol Pot ehk Vend nr 1 ehk sünnipärase nimega Saloth Sar suutis hävitada suurema osa Kambodža haritlastest. Seega on lihtrahva mälus raske muuta teadmist, et ega liigne kooliskäimine head ei too.
Omaaegsesse keskkooli rajatud vangla S-21 nüüdne Tuol Slengi genotsiidimuuseum pakub võigast ülevaadet inimese vaimse ja füüsilise hävitamise viisidest. Vangide fotomüüride vahel mõjub kõige karmimalt üks naeratav laps. Fotograafile ju ikka naeratatakse, isegi kui ta on surmafotograaf.
Paljud turistid ei tule siia. Lihtsam on mitte näha ja mitte tunda. Samamoodi nagu on mõnus mitte mõelda, mis toimub just praegu kusagil Somaalias, Tšetšeenias, Afganistaanis, Iraagis jm. Mida ei näe ega kuule, seda pole olemas.

Sisemine rahu ja pärl keset džunglit
Hoolimata karmist lähiajaloost on kambodžalased erakordselt sõbralik ja õnnelik rahvas. Näib, et nad tunnevad igast rahuaja päevast siirast rõõmu ja soovivad seda Sinuga jagada. Siin kultuuriruumis pole kombeks negatiivseid emotsioone välja näidata. Seda nimetatakse oma näo kaotamiseks ning kord juba kaotatud nägu on väga raske tagasi saada. Nii muutud ka ise iga päevaga paremaks inimeseks, naeratus venib tasapisi kõrvuni ja jääbki sinna.
Nagu pole halba ilma heata, peidab Kambodža džungel endas lisaks miljonitele maamiinidele tõelist maailmaaimet – Angkori templeid. See on mälestus võimsast khmeeri impeeriumist, mis ulatus Birmast Mekongi Deltani.
Saabume koidu eel. Tõusev päike peegeldub maailma suurima religioosse ehitise Angkor Wati seintel ja tuhandete õndsate turistide palgeil. Veel on viimane võimalus leida end aeg-ajalt ihuüksi müstilistes templites, tõmmata sõõrmeisse viirukisuitsu ja templiteenritest õhkuvat sisemist rahu ning kujutleda, mida võis tunda too prantslane, kes pärast khmeeri impeeriumi langemist sadadeks aastateks džungli südamesse kadunud püha linna taasavastas. 9.–14. sajandil rajatud kuni 400 km² suurust ala hõlmav Angkor on Kambodža turismi kullasoon ning tõenäoliselt kogunevad sinna peagi kogu maailma turistid. Arheoloogidel, arhitektidel ja tõsistel muinsushuvilistel tuleks hiiglasliku Angkoriga tutvumiseks varuda terve nädal. Muidu inimesele piisab 2 päeva kehtivast 20 $ maksvast piletist. Kohal tasub olla enne päikest, sest põrgupalavuses väga kaua muistsete khmeeride kultuurišokki ei talu.
Varjuline loodus üllatab oma vägevusega ikka ja jälle. Ta Phromi templites kõrguvad müüridest läbi kasvanud hiiglaslikud kapokipuud. Džunglimüürist kostab võimsate lainetena tsikaadide koor, mille kumin kõrvust niipea ei kao, kui üldse.

Vormitu iste ja elu mõte
Laman Okey külalistemaja teise korruse kitsukeses toas vettinud linal, ahmides kahest ventilaatorist näiliselt +40 °C jahedamat õhku. Mahlašeigid on oma töö teinud. Kõhurohu infoleht kirjeldab esteetilise täpsusega vormitu iste sümptomeid. Rüüpan dehüdreerumise vältimiseks teist liitrit vett ja mõistan, et olen kodus kaitsesüstide näol teinud parima investeeringu.
Siis see algab...
Sisemised hääled muutuvad talumatuks. Tualett on terve päeva minu päralt. Hommikuks olen terve.