««« 14/15 »»»

Ghana / Pajatus sellest, kuidas me Aafrikas kavala elevandi ja ahnete neegrite käest põgenema pääsesime

Oli täiesti eriline hommik, nagu tavaliselt reisil olles. Istusime neljakesi pisut võidunud särkides oma seljakottide otsas Lääne-Aafrikas Ghanas Tamale bussijaamas ja ootasime tõusva päikese taustal bussi, mida ei tulnudki. Õigemini lahkus buss meie unistuste savanni poole teise nurga tagant. Et järgmist bussi polnud niipea oodata ja kuna taksoga Tallinn-Pärnu pikkuse vahemaa läbimine on Ghanas võrdne meie bussipiletihinnaga, otsustasime aja kokkuhoiu mõttes käratsevate taksistide keskel ühe sümpaatsena näiva prillidega taksojuhi kasuks. Taksjoht küsis ega meil midagi tema poja kaasatuleku vastu ole ja kuna meil juba autos istuva poisi vastu tõesti midagi polnud, sai reis alata. Mingil hetkel märkasime, et juhil on ees nullklaasidega prillid. Kuna ta oskas piisavalt hästi inglise keelt, rääkis kohalike arminägudest huvitavaid fakte ja näitas meile termiitide hiigelpesi, ei lasknud me end sellest müüginipist häirida.

Enne pärale jõudmist tegi taksojuht väikse veeostupeatuse. Auto juurde astus tumekollaste silmavalgetega kohalik, kes end külavanemaks nimetas ja enne, kui me teda veenda jõudsime, et me ei vaja kohalejõudmiseks tema lahket abi, oli ta end juba takso taga istuva poisikese kõrvale pressinud. Taksojuhile näis uus reisija meie arvates kummaliselt tuttvana ning kui „külavanem“ meile rääkis, et Mole rahvuspargis pole juba kuus nädalat bussi käinud, savannis pole ühtegi looma, mida vaadata tasuks ja et kõige targem ja odavam oleks meil sama taksoga õhtul tagasi sõita, tekkis meil järsku kindel soov oma nullprillidega juhist ja „külavanemast“ vabaneda.

Peatusime Larabanga külakeses, kus leidsime küla-aktivist Kony näol sooja vastuvõttu. Selgus, et päev enne meid olid külakesest lahkunud neli eestlast. Meie kaasmaalastest sõbrad olid meist päevateekonna jagu ees. Nimetasin sõprade nimed ja Kony hoogsa peanoogutuse saatel jäin uskuma, et nemad need olidki. Kony soovitas meil külakesse öömajale jääda. Küsisin, palju ööbimine meile maksma läheb. Kony sõnul oli küla huvides ennekõike, et siin võimalikult palju välismaalasi käiks ja kuna eelmised eestlased olid nii toredad inimesed, siis väidetavalt oli neile öömaja tasuta nagu ka meile.

Tasusime taksosõidu eest ja pettunud taksojuht lahkus koos „külavanemaga“. Kony tutvustas meile Larabanga eluolu. Kui me talle kalli suveniirina hoitud viimast Eesti õlut pakkusime, keeldus ta viisakalt, selgitades et on moslem. Õlle võttis enda valdusesse Kony vend, keda moslemiks olemine niipalju ei seganud. Kony paigutas meid kahekaupa savionnidesse. Onnis oli tehtud kõik, et valge urbaniseerunud inimene end kodusemalt tunneks: vana kohver, tühi hambapastakarp, kettaga telefon, mis muidugi ei töödanud ja muud träni. Onni seinale oli „külalise käega“ kraabitud loosungid:“Pole küla, pole inimest“ Kony.

Meie eesmärk – Mole rahvuspark asus Larabanga külast 7 km kaugusel. Kony pakkus meile lahkelt jalgrattarenti. Et väljas oli palavust 43 °C ja päike seniidis, avaldasime soovi mõni auto leida. Kony väitel polnud aga päevavalges rahvusparki jõudmiseks muud võimalust, kui kondiaur ja nii pidime siiski jalgrataste kasuks otsustama. Pärast esimest mäkketõusu läks minu jalgrattakumm õnneks katki ning Kony võttis mind oma ratta pulgale. Näis, et 43-kraadine kuumus ja lisakoorem noort moslemit ei häirinud. Palusin tal mitu korda peatuda, et kaaslasi kindlast kuumarabandusest säästa. Kujutage ette, et olete surmani väsinud ja higine ning teid „jahutatakse“ tulikuuma fööniga. Just nii karm surmaretk see jalgrattasõit sinna loodusparki oli. Hiljem lugesime „Lonley Planetist“, et keskpäeval Larabangast Molesse jalgrattaga sõitmine pole sugugi hea mõte.

Olime oimetuna Mole rahvuspargi terrassil, ainsaks lohutuseks imehea kohalik õlu „Star“ päevakohase sloganiga „Get alive!“, samas all orus janu kustutavad elevandid ja kohalikust hotellist leitud kallid kaasmaalased. Eestlaste massilise leviku põhjuseks maailma otstes on teatavasti Lufthansa sooduskampaaniad.

Et savanni omapäi minna ei tohtinud, ootasime, kuni üks püssiga giid oma ringkäigult tagasi jõudis ning astusime kuulekalt giidi jälgedes elevantide puhkepaiga suunas.
Järsku kõlas elevantside pesapaigast tõeline sõjahüüd. Rene, kes parasjagu fotokaameras filmi vahetas, nägi ehmatusega, et tema suunas jookseb tõeliselt pahane Aafrika elevant.
Kogu grupp püssimehega eesotsas lidus mööda savanni nagu ahvikari. Kaval elevant ajas surmahirmus turistid enda mugavustsoonist välja ning pöördus väärikalt pasundades võsa varjus ootava pere poole tagasi. Pärast kolevantsiga kohtumist tundusid päikese käes peesitavad krokodillid, antiloobid, pärdikud ja väiksemad savannielanikud õige tavalised ja kuna pilt tulikuumast rattasõidust veel päris selginenud polnud, tundsime savannirännaku lõppedes isegi kergendust.

Rahvuspargi hotelli jõudes kuulsime kaasmaalaste käest, et Kony oli neile vahepeal meie rattad rentinud, millega nad meie Larabanga külakeses kena tuuri tegid ja Lääne-Aafrika vanimat mošeed nägid. Moslemi pühapaika sisse muidugi uskmatuid ei lubatud. Muuhulgas oli eestlastele pihku pistetud kaustik, milles kirjas kõik küla sõprade poolt annetatud uskumatuna näivad summad. Kirjas olid ka möödunud öö külas veetnud eestlaste nimed, kes erinevalt minu ootustest sugugi meist päevateekonna jagu ees olevateks tuttavateks ei osutunud ja kelle nime taha oli hoogsalt nulle ja dollareid juurde kirjutatud. Niisis mõistsime, mida tasuta ööbimine meie jaoks tähendada võib.

Et osa meie asju oli külla jäänud, otsustasime siiski tagasi sõita. Päike oli juba loojumas ja Kony oli mulle uue jalgratta organiseerinud, nii et tagasitee tundus päris mõnus. Järsku tundus nagu oleks keegi taevase lüliti kinni vajutanud ja oligi kottpime. Kolme meetri kaugusel enam valges särgis kaaslast ei näe. Sõidad justkui oleks silmad kinni seotud. Ja kui on pime, hakkad igasugu asju ette kujutama, näiteks tee kõrval saaki jahtivaid lõvisid, keda Kony sõnul juba tükk aega öösiti näha polnud. Kergenduseks nägime peagi küla lõkete kuma.

Pärast värskendavat ämbridušši ootas meid onni ees tõeliselt uhke söömaaeg. See oli võrratu. Õnneks me ei näinud, mida me sõime. Püüdsime tähelepanelikud olla ja mitte moslemi söögitavasid rikkuda. Olime vaevu meeldiva söömaaja lõpetanud, kui Kony kardetud märkmiku välja võttis. Samal ajal nihkusid lähemale meie ümber sõõris istuvad tugeva kehaehitusega noormehed ja lasid järelejäänud toidul hea maitsta. Kony rääkis meile missioonist annetada küla hüvanguks. Otsustasime kamba peale klappida sama hinna, mis meil oleks kulunud rahvuspargi mugavustega hotellis. See tundus igati õiglane, vastasel juhul oleks eelarve kiiva kiskunud. Pealegi tundsime end pisut petetuna.

Kuigi asi näis enamvähem laabuvat, otsustasime siiski varahommikuse bussiga lahkuda.
Meie teadvusesse jõudis, et eelmisel päeval Iraaki pommitamist alustanud ameeriklased ei pruugi meie valgele nahavärvile moslemi külakese ööpimeduses just sära lisada.
Et olime majutatud küla erinevatesse osadesse, ei lisanud sunnitud lahusolek just turvatunnet. Olime end oma onnides magama sättimas, kui Kony tuppa astus ning arvamust avaldas, et me pole küla jaoks piisavalt annetanud ning oleme lisaks vana jalgratta ära lõhkunud. Valurahaks nõudis Kony uue ratta hinna. Et kuri noormees ratast parandada ei lubanud ja visalt oma joru ajas, otsustasin naiselikku kavaluse abiks võtta. Lasin pisaratel voolata ja rääkisin, kui alatult meid siia on meelitatud ja kuidas nüüd veel raha välja pressitakse. Küllap polnud Kony turvaühiskonna inimeselt sellist reaktsiooni oodanud. Meie idaeuroopa taustsüsteem aitab õnneks arengumaades alati hädast välja.
Lohutuseks pandi onni isegi elekter sisse, mis lisaks punasele lambile ka ventilaatori käima tõmbas. Et mustanahalisi öövarjus näha pole ei tahtnud me tuld kustutada ning üleväsimus ja halb eelaimus sundis poolärkvele jääma ning victorinoxi käepärast hoidma.

Hommikul Kony meid äratama ei tulnud ent närv ajas nagunii enne õiget aega üles. Hiilisime koiduvalgel kaaslaste onni juurde ja asusime teele. Larabanga külast lahkusime esimese bussiga. Tõsi, osa meist alusta ruuminappuse tõttu reisi bussi katusel, kuna inimestest ja kukkedest täiskiilutud bussi lihtsalt ei mahtunud.

Kummaline, et reisil kogetud viperustest saavad hiljem sageli kõige eredamad ja lõbusamad mälestused. See on vaid üks neist paljudest.

Mitmetelt reisidelt olen lõpuks kõrva taha pannud kaks olulist asja:
1. Miski pole kunagi tasuta.
2. Kui midagi on tasuta, siis loe esimest punkti.

Igatahes loodan, et mul on võimalus peagi taas Aafrikasse naasta. Kuigi valgesse turisti suhtutakse seal sageli, kui liikuvasse rahakotti, pole ma kunagi kohanud nii siiraid ja õnnelikke inimesi, kes naudivad iga päeva ja iga hetke ning see rõõm on uskumatult nakkav.