««« 13/15 »»»

Teravmäed / Maailma lõpp on 2000 km kaugusel

Esimene kohtumine jääkaruga lennujaamas
See on küll topis, aga aukartustäratav. Topise kõrval seisab mundris mees, kes pistab igale saabujale pihku verise suuga jääkarudega postkaardi. Postkaart manitseb ettevaatlikkusele ning soovitab kogu aeg korrektselt relavastatud olla. Pikem juhis teavitab, et siinkandis elutseb kuni 3000 jääkaru, keda võib kohata igal ajal ja igas kohas, kaasa arvatud pealinnakeses Longyearbyenis. Linnalegend räägib, et mõmm võib turisti õnneks võtta suisa kiriku või hotelliukse taga. Kui karuga silmside tekib, soovitatakse alustuseks karjuda, et loom ära läheks ja teda oma ootamatu käitumisega ehmatada. Suure valge lähenedes 50 m kaugusele soovitatakse teha hoiatuslask Kui ka see ei aita ja karu ikka ligemale tatsab, peetakse turisti elu kallimaks ning soovitatakse looma võimalikult täpselt tulistada: kui juba, siis mitu korda, ja pärast ümber karu jalutada, et eluka surmas veenduda. Kindlasti tuleks taolisest mõrvast kohalikule kubernerile ehk sysselmanile teada anda.
Surun veriste lõugadega karu pildi rinnataskusse ning palun karujumalat, et ta meile ühtegi valgekest lähemale kui 50 m ei saadaks. Tulime ju siia matkama, mitte karujahile. Et on suvi, siis on lootust, et kõik normaalsed jääkarud on põhja poole suvitama läinud ja siia on jäänud vaid mõned erakust friigikarud.
Vinname oma suured kotid selga, põlgame ära hingehinnaga pakutava lennujaamatranspordi ning suundume seal samas kõrval asuvasse pealinna või õigemini peakülla Longyearbyeni. Linnast väljumisel on rangelt soovituslik ehk kohustuslik kaasa võtta relv, eelistatavalt vintpüss. Kui sellega miskit teha ei oska, ei maksa tsoonist välja minnagi. Õnneks on meie seltskonnas loomasõpradest snaiprid. Püssi laenutamine on lihtsam, kui Eestis jalgratast rentida. See ei tähenda, et turistid ja kohalikud siin mingeid tapatalguid korraldaksid – tegu on ikkagi ühe võimsaima looduskaitsealaga. Kuid loomulikult on minevikus siinkandis ohjeldamatult karusid, rebaseid, vaalu ja kõiki teisi notitud. Tõenäoliselt leiavad viimased ka praegu Barentsburgi pool kergemini oma otsa. Aga nii need looduskaitsealad tavaliselt sünnivad. Püssipoliitika eesmärk on lihtsalt loodusesse lastud turist sealt ka terve nahaga tagasi toimetada.
Asume teele eesmärgiga teha paaripäevane jalgsirännak. Lühikese ajaga saab ainuke tee otsas. Kesk tühermaad seisab üksildane bensiinitankur, aga ei ühtegi kassat. Mul on siiamaani kahtlus, et kütus on seal tasuta, kuna autosid on nii vähe ja teid kokku vaid mõnikümmend kilomeetrit. Teravmäed laiuvad meie ees kogu oma metsikuses.

Esimene öö polaarpäevas on kummastav
Kell on kaks öösel, kuid päike särab endiseselt üle mäetippude, keerutades ööpäev läbi pea kohal ringiratast. Oleme jõudnud vana kivisöe kaevanduse jalamile, mis näeb suhteliselt trööstitu välja. Edasi enam minna ei jaksa. Kompassist pole siin midagi tolku, viskleb lootusetult siia sinna, põhjapooluse lähedus muudab suunanäitaja närviliseks. Pealegi on mäed on maaki täis ja kõik kubiseb erinevatest magnetväljadest. Hulluks läinud kompass peidetakse kotipõhja.
Teravmäed on geoloogide paradiis. Siin saab rännata u 10 000 aastat tagasi aega, mis kujundas Eesti valitseva pinnaoe. Saja miljoni aasta eest laiusid siin praeguste samblajunnide asemel võimsad sekvoia-, tamme- ja pöögimetsad ning puhus mõnus soe tuuleke. Kõik see on nüüd looduse poolt liustike alla kivisöesse pakitud. Keset maagi- ja magnetvälju seistes tuleb varem või hiljem tulnuka tunne peale. Teisalt võib end üsna koduselt tunda, sest just siinmail asuvad ka Eesti suurimad kivisöemaardlad, mis 1920. a Pariisi lepinguga välja sai kaubeldud. Väsinud inimesele aga tundub, et kõik on juba läbi kaevatud.
Hea on, et võid magama heita või teele asuda, millal ise tahad, kogu aeg on valge Et südasuvi on Teravmägedel kliima poolest nagu meie hilissügis, sööme kõhu kuuma suppi täis ja keerame sooja põhku. Natuke jube on püss kaisus magada. Tunnen end nagu filmis „Blairi nõiaprojekt“. Uni saab aga hirmust võitu.

Situ ruttu, karu tuleb!
Nüüd ma tean, kust see ütlemine pärit on. Tegu on kindlasti Teravmägede vanasõnaga. Hommik on imeline, peaaegu täpselt samasugune nagu öö, ainult, et kõik näib värskem ja kargem. Ühtegi karu veel ei paista, aga kes teab, millise kaljunuki taga valge hiiglane varitseb, nii et tasub keskendumist nõudvatele asjaajamistele püss või püssiga mees kaasa võtta. Võite ju naerda. Aga jääkaru nalja ei mõista. Tema tatsub armsa valge mõmmina Sulle ligi, peites pehme valge karva all maailma ohtlikuimat kiskjat ning hakkab vaikselt otsast sööma. Karul puudub igasugune rünnakumiimika ja valehäbi. Räägitakse, et enamus Tallinna Loomaaeda jäänud hoogu läinud külastajate kätest on jäänud karupuuridesse.

Kadunud botik ja jälituspõdrad
Olgu õnnistatud päev, mil minu seljakotti pakitud tossud sealt jõhkralt välja kisti ning minema visati. Suvistel Teravmägedel on ainukesed õiged jalanõud paksu tallaga matkasaapad ja säärikud – mida pikema säärega, seda parem. Aastatuhandete vältel teravaks ihutud kividel kõndimine muudaks tossuomaniku päevaga liikumisvõimetuks ning liustikelt polaarpäikese käes orgu tormav vesi paneks ka pikemad koivad lirtsuma. Peagi selgub, et mõndadel meestel on ettenägelikult kalamehesäärikud kaasa võetud. Botikutes naishinged ei mõtle pikalt, vaid hüppavad kärestikus vaaruvatele säärikuomanikele selga ning lasevad end kuiva jalaga üle jõgede kanda.
Ahelikust välja jõudes, avaneb meie ees samblane petlik lauskmaa, millel liikumine sarnaneb bosupallilt teisele hüppamisega ja nii kilomeetrite kaupa. Taamal piidleb meid polaarrebaste paar, kes lippab kaaslastele sõnumeid viima. Märkamatult liituvad meiega põhjapõdrad. Tursked ja jässakad, mingi eriline Teravmägede liik. Kaasvõitlejate maised jäänused ja valendavad luud ning sarved, mida iga natukese maa tagant näha saab, ei näi elukaid häirivat. Küllap on karud siin hea maitsta lasknud. Korjame ka ise jõudumööda trofeesid kaasa. Parema treenitusastmega matkajad teevad taamal valendavate hiigelsarvede kättesaamiseks mõne kiirema ringi. Hiljem asulas soovivad kartlikud või vanadusest nõdrad turistid, kes linnast välja pole tihanud minna, meilt sarvi päris kena summa eest ära osta. Aga meie ei müü! Truud põdrad ei jää meist sammugi maha. Elajaid vahtides ei märka ma, kuidas roheline botik mu koti vahelt välja libiseb ja tühermaale kaob. Hilisemad otsingud jäävad tulutuks. Tasandik on botiku neelanud. Ehk leiab selle keegi tuhande aasta pärast.
Kui järjekordne polaarpäeva öö kätte jõuab ja telgi püsti ajame, hakkavad sarvekandjad vaikselt närvidele käima. Turistide käitumiseeskirjas on öeldud, et kohalikke loomi ei tohi jälitada ei jalgsi ega mootorsaaniga. Näib, et loomadel turistide osas sellist keeldu pole.Väga raske on süüa, kui keegi sulle suurte põdrasilmadega otsa vahib. Isegi see ei aita, kui neile läbi püssi vastu vaadata ning tulistamist imiteerida. Alles siis, kui põtradele leiba visata, jääb nende hing selleks korraks rahu.

Karjuvad kaljud ning jalad
Pärast võrratut niisket päeva, põnevat jääkuru ületamist, kauneid vaateid Põhja-Jäämerele ning lõputuna näivat keppkõndi (suusakepid muudavad ebatasasel maastikul liikumise eriti mugavaks ning tegelikult pole mingit põhjust Soome pensiokate üle naerda), jõuame järjekordse ööbimiskohani. Esmapilgul on näha vaid kauguses kõrguvat tühja kaljuseina ning kuulda kummalist kriiskavat kaja. Lähemal vaatlusel selgub, et kalju on kaetud pisikeste uurete ning pesaavadest sisse-välja voorivate lindudega. See on üks imelisemaid unne suikumisi looduse vidistava soundtracki saatel. Täiesti ürg. Tõenäoliselt oli siin tuhandeid aastaid tagasi kõik samamoodi ja kui me globaalse katastroofiga hakkama ei saa, on ka edaspidi.
Aga mina olen jälle ühe õppetunni võrra targemaks saanud. Isegi parimate kaubamärkide saapaid ei tasu ilma neid eelnevalt sissekõndimata matkale jalga panna. Rooman kurnatult rullmatile, viskan oma polaarpäikeses helendavad uhiuued Salomonid jalast ja anun püssiomanikelt halastuslasku. Isegi, kui enne reisi pole ühtegi head põhjust tuliuue saapaga sammukestki väljas käia, istuge oma uute saabastega kontoris, käige klubis või magage nendes, sest jalad ei anna seda niipea andeks, kui neid sissekandmata saabastes maailma äärealadele saadetakse.

Tavaline relvaladu ostukeskuses
Meie rännaku metsikum pool hakkab lõpule jõudma. Kaaslased on õnnetud, et pole ühtegi jääkaru näinud. Mina aga pole üldse kindel, et karu meid ei näinud ning hingan tegelikult pisut kergendatult, kui esimesed märgid asustusest paistma hakkavad. Rootsi punasega võõbatud majad on äärmiselt võluvad. Nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Ei midagi üleliigset.
Linnaservas ilutsevat hoiatavat liiklusmärki kaunistab meile tuttava põdrasilueti asemel must jääkaru. Kohati tekib tunne, et karuvärk on hästi töötav reklaaminipp. Samas veendume pikemalt linnakeses viibides ning suurimas ostukeskus ringi vaadates, et kohalikel on hirmulugudega ikka tõsi taga. Kaupluse ees, kus meie oleme harjunud jalgrattaid jätma, on Longyearbyenis püssiriputamise varnad. Poes on aga nurgake, kust saad lisaks piimale ja leivale ning kelgukoerte käpasalvile ka laskemoona ning sobiva tulirelva osta. Ürgmeestel on muidugi võimalik jahinoaga leppida.
Näib et 3000 jääkarule arvukuselt alla jäävail kohalikel on karude ning relvadega oma suhe. Polaarpäeva säras võib märgata õnnelikku noort ema vankrikatet kohendamas, mille alt lisaks rõõmsale lapsenäole paistab ka korralik tukk. Tärkavast kultuurihuvist ajendatuna jõuame muuseumini, mille uksel ripub tagasihoidlik silt: “Palume laetud relvaga ning välisjalatsites mitte siseneda.” Normaalne.

Longyearbyeni vampiirid
Kaubanduskeskus liikuvad turistid tunduvad eriliselt sõbralikud olevat. Oma osa on selles kahtlemata ka Tax-Free-tsoonil, kuhu eikellegimaa kuulub. Kohalikud ise on oluliselt reserveeritumad. Võiks öelda, et suisa tõrksad ja väga kahvatud. Ehk on kinnisus põhjustatud väiksest kogukonnast. Kohalike jutu järgi on suveperioodil siin püsivalt 2000 inimese ringis, kellest polaarööks jääb paigale u 800. Suur osa töökohtadest on seotud turismi ja teadusega. Siin on võimalik põhjalikult tegelda liustike uurimisega ning leida tõotatud maa kohalikus ülikoolis oma eriala fanaatikutest geoloogia ja geograafia tudengitele.
Et kõrts on kohalike oludega tutvumiseks parimaid paiku, suundumegi kesköise
polaarpäikese eest saluuni varjule. Märkamatult läheneb musta riietunud vampiir, ehk lumivalge läbipaistva nahaga teenindaja. Iseenesest on tema jumetus täiesti mõistetav. Kui päike igal aastal 14. novembril igaveseks kaob ning kogu maa jaanuarini lõpuni polaaröhhe mässib, on põhjahullus täiesti mõistetav. Laibanäoga teenindajal ei liigu näos ükski lihas, kui ta sunnib näljast matkajat vargsi taskust võetud mahlasest õunast loobuma. Aga muidu on tore, toit on söödav ja õlu maitseb lõõskava päikese all keskööl väga huvitavalt. Baaris möllab erinevaid turiste. Siin on neid, kes hotellist nina vaevalt välja pistavad; lumesaanidel kihutajaid; salapäraseid tüüpe, kes üksi polaaröhhe sukelduvad ja mitmeks kuuks jääväljadele kaovad ning meiesuguseid uitajaid.
Lahkume baarist ülevas meeleolus. Relvad on juba laenutusse antud. Kohalik õlu on minu karuhirmu oluliselt vähendanud, kuigi nüüdseks on juba imelik tunne ilma “kaisupüssita magada”.
Öise piknikuga särava päikese all ning poolmagades lennukile jõudmisega see reis näiliselt ka lõpeb.